24. jaanuar – tagasisõit

Hakkabki reisi meeldivam osa läbi saama ning ees ootavad mitmed pikad lennureisid.

Hommikul pakkisime asjad ning valmistusime lennuks Bangkokist Singapuri.

Et me liiga vara lennujaama ei jõuaks ja reisi vähe põnevamaks teha, otsustasime kõigepealt minna valesse lennujaama. Õnneks viis sealt otsebuss õigesse lennujaama ja jõudsime kenasti oma lennu peale.

Lend Bangkokist Singapuri kestis 2,5 h. Varem pole seda lennuki peal juhtunud, aga Singapuris maandudes läksid kõrvad täiesti lukku. Vb sellepärast, et olen kergelt tõbine.

Kui Singapuri jõudsime, oli järgmise lennuni aega veidi alla 4 h. Otsustasin tuua nii enda kui Maxi ellu väheke lisapõnevust ning korra linna peal ära käia, et ära osta lõhn, mis oli siin tohutult odav ja mida kuskil mujal pole enam näinud. Andsime ära pagasi ja tegime check-in`i ning tõttasingi linna poole (Max  jäi lennujaama). Metroos vahtisid kõik suurte silmadega, et mis valge tüüp see siin üksinda sõidab. Kui aeg oli halastamatult kulunud ja ma polnud ikka veel sihtkohta jõudnud, sain aru, et ma ei jõua seda lõhna osta ja tulin rongi pealt maha. Kuna sularaha oli otsa saanud ja uue pileti jaoks raha enam ei jätkunud, oli plaan seda võtta kas sularahaautomaadist või siis vahetada ära Taist järele jäänud bahtid. Ei leidnud ümbruskonnast mitte ühtegi valuutavahetuspunkti – niisiis ei jäänud muud üle, kui võtta raha sularahaautomaadist. Miskipärast keeldusid kõik automaadid mulle raha andmast ja mul ei olnudki raha, et piletit osta.  Pöördusin siis oma murega piletikassasse ning küsisin, et äkki saab seal krediitkaardiga maksta. Ei saanud, aga piletimüüja andis mulle omast taskust raha, et saaksin pileti osta. Hull värk ikka!

Tagasiteel lennujaama küsisid inimesed minu käest teejuhiseid ja oskasin anda ka – tundsin end Singapuris vana kalana.

Lend Singapurist Frankfurti kestis 13,5 h. Õnneks tukkusin suurema osa ajast ning seekord möödus see pikk lennureis suhteliselt valutult. Ilmselt teadsin juba, mida oodata ka.

Frankfurdis jäi Tallinna lennuni 6 h aega. Ei viitsinud niisama lennujaamas passida ja otsustasin minna linna peale. Max ei viitsinud tulla ja läksin üksinda.

Frankfurdis oli temperatuur kuskil 0 kraadi ümber ning see tundus tohutult külmana.

Kõikides meie külastatud Aasia riikides oli olnud vasakpoolne liiklus, millega olin juba suhteliselt ära harjunud. Parempoolne liiklus tundus alguses täiesti võõras ja harjumatu.

Panin tähele, et kui Aasias olid inimesed väga soojad ja avatud, siis Frankfurdis vaatasid inimesed pidevalt hirmunud silmadega otsa justkui kartes, et keegi neid kohe-kohe röövima hakkab.

Võtsin McDonaldsist ühe kuuma tee, et end üles soendada. Naljakas oli see, et klienditeenindaja ei osanud sõnagi inglise keelt ning koristaja WC-s valdas seda soravalt.

Tiirutasin mõned tunnid linna peal, kuni talumatult külm hakkas ja suundusin lennujaama tagasi.

Lend Tallinna kestis ligikaudu 2 tundi ning tuligi jälle kibedusega reaalsesse ellu naasta. 

23. jaanuar – Bangkok

Tänase päeva eesmärk oli külastada igasuguseid vaatamisväärsusi nii palju kui jaksame. Sain oma onutütre sõbranna käest, kes elab Bangkokis, nimekirja asjadest, mida Bangkokis kindlasti vaatama peaks ning tegime selle kõik ühe päevaga ära.

Esimeseks sihtkohaks olid templid Wat Phra Khaeo ja Wat Po. Sõitsime sinna bussiga, millel ei olnud aknaid ees, aga mis oli see-eest tasuta.

Kui templiteni kõndisime, astusid tihti tänaval juurde „abivalmis“ inimesed, kes kõik olid miskipärast kooliõpetajad ja soovitasid meil templite juurde mitte minna, sest need on kinni ja üldse me oma lühikeste pükstega sinna niikuinii ei pääsegi. Selle asemel soovitasid nad meile linnakanalitel paadiringreisi. Õnneks läks meist mööda üks kanada seltskond, kes ütles, et see kõik on pettus ja neid inimesi ei tasu usaldada – nad tahavad lihtsalt meelitada kergeusklikke paadireisidele. Minu jaoks oli see veidi ootamatu, sest seni on kõik olnud ülimalt heatahtlikud ja abivalmis, mitte keegi pole siin üritanud petta ega varastada, inimesed on siirad ja ausad.

Läksime ikkagi templite juurde ning tuli välja, et sai ikka sisse küll. Kui poleks neid Kanada inimesi kohanud, ei olekski vb templitesse sisse läinud. See oli aga tõesti tõsi, et lühikeste pükstega sisse ei saanud. Selle jaoks oli aga sissepääsu juures olemas koht, kust sai tasuta pikki pükse laenutada. Pidi andma ainult tagatisraha 200 bahti, mille sai hiljem tagasi.

Läksime kuskilt mööda valet rada sisse ja pm saime poole territooriumist tasuta üle vaadata.

Peale templite külastamist sõime lõunat ning läksime omapead veetaksoga sõitma. Pm saab ka selle veetaksoga igale poole – ei pea otseselt ringreisi ostma. Veetakso maksis 15 bahti, aga ringreise pakutakse 900 bahtiga inimese kohta. Neid ringreise üritatakse ikka igal sammul pähe määrida. Isegi veetaksole minnes üritati meid veenda, et me ikka veetakso asemel nende tuuri võtaksime.

Sõitsime veetaksoga Chinatowni, kus oli üks suur lõputu turg - müüdi igasugust pudi-padi.

Edasi võtsime suuna Lumphini parki – suur roheline park, kus päris paljud käivad tervisesporti harrastamas. Võtsime jäätised ja mina veel ka ühe värskelt lõigutud ananassi ning puhkasime pikast kõndimisest veidi jalgu.

Autod siin jalakäijatega ei arvesta ning kui üle tee tahad saada, tuleb ise lihtsalt julmalt autodele ette astuda – muidu pole võimalik üle saada.

Peale kerget kosutust käisime kahes uhkes kaubanduskeskuses, millest ühe juures sai tasuta Tai poksi vaadata. Päris lahe, sest olime küll mitu korda kaalunud minna seda vaatama, aga seni polnud see õnnestunud.

Viimaseks eesmärgiks oli üle kaeda ka Bangkoki ööelu ja baarid. Vaatasime kohalikud „vaatamisväärsused“ üle ning siirdusime kodu poole. Täna oli ikka üliproduktiivne päev – jõudsime nii palju vaadata ja ära käia.

Enne kojujõudmist põikasime läbi lähedalasuvast turult, kus oli tohutu toidukaupade valik. Ostsime hiigelkobara banaane ja maksime selle eest kõigest 25 bahti (62 eurosenti).

22. jaanuar – Hua Hin ning sõit Bangkokki

Hommikul käisime selle reisi jooksul viimast korda veel rannas mõnulemas ning nautisime seda protsessi eriti kõrge intensiivsusega.

Peale lõunat siirdusime Bangkoki bussi peale.

Bangkokki sõitsime minibussiga. Teeolud ei olnud just kõige paremad ja ilmselt olid bussil ka amordid läbi – buss rappus ja õõtsus ikka tohutult.

Kohale jõudes ootas meid ees tohutu suurlinn, kus vahemaad olid tohutud. Esimese asjana märkasin taevas tulipunast päikesekera. Polnudki päikest veel sellisel kujul näinud.

Tohutult palav on siin.

Metroos tutvusin ühe Austraaliast pärit tüdrukuga ja lubasin talle meie reisipilte saata.

Metroosse sisenemisel on siin iga sissekäigu juures metallidetektor ning turvakontroll – kohvri sisu vaadatakse üle.

Õhtul vaatasime veel natukene Bangkokis ringi ja läksime magama.

21. jaanuar – Khao Sam Roi Yot rahvuspark

Hommikul rentisime hotellist rolleri ning sõitsime 60 km kaugusel olevasse rahvusparki, mis on tuntud oma koobaste ning kena looduse poolest.

Alustuseks käisime ühel lühikesel laudteega matkarajal.

Seejärel ronisime Khao Dang viewpointile – tõus oli päris järsk ja kivine ning võttis päris läbi, aga see kaunis vaade oli seda väärt. Tee peal sain ka kaktuse näol teravaid elamusi tunda.

Peale turnimist sõitsime edasi kuni jõudsime mingite budistlike templiteni.

Poole päeva peal olime päikesest juba täiesti ära kõrbenud. Õnneks jäi tee peale üks rand, kus saime end vees vahepeal jahutada ning rannaäärses söögikohas keha kinnitada.

Ronisime ühte koopasse sisse ka, mille nimi oli Khaeo.

Peale seda käisime veel ühes rannas ning pöörasime suuna tagasiteele. Vahepeal ei leidnud õiget teeotsa ja üks mees sõitis meil rolleriga mõned kilomeetrid ees ning juhatas õigele teele. Inimesed on siin ääretult abivalmid.

Kohale jõudes käisime korra hotellis pesemas ja puhkamas ning läksime veel turu peale. Nimelt oli mul eelmisest õhtust silma jäänud üks pluus, mille tahtsin kindlasti ära osta.

Võtsime veel õhtusöögi ning läksime tuppa puhkama.

Rolleriga on siin sõidetud ikka tohutult.

20. jaanuar – reis Hua Hini

Tõusime 06:30, et valmistuda bussijaama minekuks. Istusime bussijaamas pingil, kui järsku kell 8 hakkas ruuporist vali muusika mängima, mille peale inimesed püsti tõusid – mängiti vist hümni.

Buss oli ülimugav – suured laiad istmed. Eesoleva istme küljes oli meelelahutuskeskus (nagu Tartu liini bussides) – sai filme vaadata, muusikat kuulata ja mänge mängida. Sõidu algul jagati vett, küpsiseid, tekke ning patju. Isegi lõunasöök oli hinna sees – vahepeal peatusime ühes teeäärses söögikohas, kus saime keha kinnitada.

Kohtusime bussis ühe meeldiva Briti härrasmehega, kes elabki aastast 6-7 kuud Tais.

Sõit kestis kuskil 8,5 h. Kuna konditsioneer oli jube külma peale pandud, sain selle pika reisi käigus külma ja jäin kergelt tõbiseks – kerge köha ja nohu.

Kohale jõudes viisime asjad hotelli, käisime mööda linna ja turu peal ning sõime õhtust.

19. jaanuar – James Bondi saar

Hommikul tuldi meile autoga hotelli järele ning viidi kogunemiskohta, kuhu olid kokku toodud inimesed erinevatest hotellidest. Kohtusime ühe India paariga, kelle nimedeks olid Vydia ja Hari. Väga toredad inimesed. Sõidu käigus selgus, et Haril oli käsil üks projekt, milles ta tahtis ühele oma tuttavale heliloojale teha kingituse – nimelt filmis ta erinevaid välismaalasi, kes kõik tema loomingu kohta midagi head pidid rääkima. Niisiis küsis ta ka meie käest, kas oleme nõus kaamera ees hiljem midagi rääkima. Olime nõus.

Kuskil 45 minutit autosõitu ning jõudsime kai äärde, kus juba ootas meid kaater, et meid James Bondi saarele sõidutada. Saar oli väga kihvt. Ise ei olnud seda filmi näinud, kus seda saart võttepaigana kasutatud oli, niisiis otsisin hiljem YouTube`ist ülesse selle klipi, kus saar sees oli.

Seejärel viidi meid sõitma kanuudega ümber Thalu saarte. Hea oli see, et ise ei pidanud sõudma – selleks oli paadis inimene olemas. Meie ülesanne oli lihtsalt vaadet nautida, mis oli super.

Peale kanuutamist viidi meid mereandiderestorani sööma. Toit oli väga maitsev. Paadis tutvusin ka ühe Peterburist pärit vene perega. Pere naispool kiitis mu vene keele oskust. Tänasin ning ütlesin, et ka tema vene keel on päris hea.

Järgmiseks ootas meid elevandisafari. Minu jaoks oli see esimene kord elevandiga sõita ja see oli päris lahe elamus.

Meie reisipaketis ATV-ga sõitu ei olnud, aga selle sai lisaraha eest juurde võtta. Mina kasutasin seda võimalust. Pakuti ka kala-SPA-d, kus kalakesed näksivad su jalgadelt surnud nahka.

Siis näidati meile elevandi- ja ahvishow`d, peale seda sõidutati lehmade taga kärus.

Bussis tutvusin veel ühe Hiinast pärit tüdrukuga.

Viimaseks atraktsiooniks oli puuviljaaed, kus saime proovida igasuguseid erinevaid Tai toite ja puuvilju. Puuviljad olid väga maitsvad.

Lõpetuseks viidi meid otse hotelli tagasi ka.

Tuur oli sellise raha eest ikka päris hea ja intensiivne – näidati päris palju. Jäin väga rahule.

Indiast pärit mees Hari tuli koos meiega hotelli ja filmis meist need videoklipid, millest eespool juttu oli.

Käisime pesemas ja tõmbasime veidi hinge ning saime õhtul oma India sõpradega jälle kokku, et koos õhtust süüa ning turu peal käia. Saime teada, kui erinev India kultuur ikka meie omast on. Indias elavad pered põlvest põlve pead-jalad koos ning lapsed kodust ei lahku. Erandiks on naised, kes lähevad abielludes mehe pere juurde elama.

Abielud on seal korraldatud – sugulased lepivad omavahel kokku ja panevad oma lapsed paari. Nemad on seal niimodi harjunud ning nende jaoks ongi see normaalne.

Vahetasime kontakte ning lubasime teada anda, kui jälle plaanis Aasiasse reisida või kui nemad peaksid Eestisse tulema.

18. jaanuar - rannapäev

Käisime ühes kohalikus reisibüroos, mille meie tuttavad rootslased olid soovitanud. Seal olid hinnad odavamad ning reisikorraldaja tegi meile hinnaalandust ka veel.

Ostsime endale järgmiseks päevaks James Bondi saare tuuri.

Käisime läbi bussijaamast ning ostsime ära pühapäevased bussipiletid Hua Hini.

Võtsime suuna Karon Beachile ning kohale jõudes sõime kõigepealt kõhud täis. Täna on hullult palav ja päike võtab ikka täiega. Karon Beach on senikülastatud Phuketi randadest minu isiklik lemmik. Rand on ülikorralik ning samas ei ole ka ülerahvastatud – siin on rahulik ja mõnus.

Vesi tundub veidi jahedam kui mujal randades (vb kuskil 25 kraadi ümber), aga ongi mõnus ja jahutav. Lisaks on siinse ranna eeliseks see, et läheb suhteliselt kiiresti sügavaks, põhi on väga hea liivaga ning vesi on väga selge ja läbipaistev. Chillisime rannas päris tükk aega. Kui liha oli meeldivalt küpseks saanud, istusime rolleri selga ning võtsime suuna saare lõunatipu suunas, mis meie tuttavate hollandlaste kohaselt pidi olema väga kaunis koht. Seda ta ka oli. Kahjuks jõudsime kohale pimedas ning ei saanud nautida merevaadet kogu tema hiilguses. Usun, et valgel ajal võib siin olla imeline. Võtsin rannaäärses hubases söögikohas kosutava eine.

Sõitsime koju end korraks värskendama – käisime pesemast läbi ning suundusime Patongi ranna poole. Ostsin sealt endale plätud ning lühikesed püksid. Peale seda läksime ööelu vaatama. Tänavatel olid prostituudid, kes agaralt oma teenuseid pakkusid. Mõned naised olid piltilusad. Igal sammul määriti pähe pingpong showd. 

17. jaanuar – Koh Yao Noi saar.

Täna sõitsime rolleriga Phuketi põhjaossa, et minna paadi peale ja sõita kaunile Koh Yao Noi saarele. Paadisõiduni oli 45 minutit aega ning tegime selle parajaks süües kohalikku toitu.

Paadi peal tutvusin ühe saareelanikuga nimega Yat. Inimesed on siin sõbralikud ja tahavad alati aidata. Yat jagas nõuandeid, mida me kindlasti vaatama peaksime ning kuhu sõitma. Samuti näitas suuna kätte, kust saab rollerit rentida.

Rollerirent maksis 350 bahti päev, aga ütlesime, et oleme siin vaid  paar tundi ja saime hinna 200 peale. Sõitsime saarele suhtkoht tiiru peale, nii palju kui kuskile sõita võimaldas. Leidsime ühe mõnusa ujumisranna, kus vesi oli soojem kui õhk. Täpset kraadide arvu ei oska öelda, aga üle 35 võis ta vabalt olla. Kui minnes läksime tavalise paadiga, siis tagasi sõitsime kiirkaatriga. Minnes kulus aega kuskil tund ja viisteist minutit ning tagasisõites pool tundi. Paadi peale minnes tutvusime ühe prantsuse paariga ja jagasime reisimuljeid. Meie järgmine sihtkoht Hua Hin on nende jutu järgi väga mõnus koht. See pidi olema suisa Tai kuninga meelispaik puhkuse veetmiseks.

Tagasiteel käisime veel ühte koske vaatamas ning põikasime ka outletikeskusesse. Seal olid aga hinnad suhteliselt Eesti tasemel ja ei olnud mõtet midagi osta. Täna olime suhteliselt läbi omadega ja läksime varakult hotelli puhkama.

16. jaanuar

Rentisime jällegi rolleri ning hakkasime mööda saart ringi sõitma. Kõigepealt sõitsime kahe suure budistliku templi juurde. Seejärel läksime Khao Phra Thaeo rahvusparki ja tegime sealses metsas ühe korraliku džunglimatka. Peale seda proovisime üles leida ühte Maxi trennikaaslast, kes on ka siin Phuketil, aga teda ei olnud kodus.

Seega sõitsime randa. Seekord oli sihtkohaks Kamala beach – see on nende randade seast, mida Phuketil külastanud oleme, minu lemmikrand. Kõigepealt sõime kõhud täis ja siis chillisime rannas. Toit oli ülimaitsev.

Õhtul läksime Patongi piirkonda shoppama. Kauplejatega saab siin kõvasti pulli ikka.

Naised istuvad tänavatel ning kutsuvad oma massaažisalongi. Mõni teeb seda lausa nii, et võtab sul käest kinni, silitab ja katsub. Suutsin tugev olla ja ei läinud kuhugi sisse :D

Kõndisime müügikohtade vahel ringi - tegime eksperimente ja katsetasime nende tingimistaluvust pakkudes naeruväärseid hindu. Viskasime nendega ka niisama nalja ja oli lõbus.

Hiljem käisime ühes vähe elavamas baaris söömas. Teenindajad olid päris pullid. Rääkisid meiega pidevalt juttu ning veendusid, et me end mõnusalt tunneksime. Tegime koos nendega pilti ka. Hullult tänasid meid pärast, et nende söögikohas söömas käisime ning kutsusid tagasi.

Oma kodukohta tagasi sõites olime veidi segaduses ega leidnud õiget teeotsa. Inimesed on siin aga tohutult abivalmid ning üks sõitis meie ees ja näitas suuna kätte. Siin on seda juba päris mitu korda juhtunud, et tullakse ise juurde, pakutakse abi ja ei ole haruldane, et sõidetakse mõnda aega sul ees ning näidatakse teesuund kätte.

Tagasi jõudsime jälle kell pool öösel.

15. jaanuar - rannapäev

Kui Singapuris ja Malaisias oli ilm enamasti pilvine, siis Phuketis päike pidevalt paistab ning ilm on super.

Hommikul rentisime hotellist rolleri ja hakkasime mööda saart ringi sõitma. Rolleri rent maksab esimesel päeval 250 bahti ning edaspidi 200 bahti päev (5 €).

Puhtust hoitakse meie hotellis ikka meeletult. Kui välja hakkasime minema, siis ühe toa uks oli lahti ja seal oli sees oma 4-inimeseline brigaad, kes küürisid seebiga põrandaid.

Tänase päeva eesmärk oli läbi sõita Phuketi populaarsemad rannad ning teepeale jäävad looduskaunid kohad.

Alustasime kohe meie hotelli lähedalt, kus asus kauni vaatega platvorm. Tutvusime seal ühe Hollandi perega, kes soovitas meile kohti, mida kindlasti külastama peaks.

Kõigepealt läksime Patong beachile – kõige rahvarohkem ja populaarsem rand Phuketil. Promenaadil asub hästi palju igasuguseid kioskeid, kus müüakse päikeseprille, T-särke, ehteid, rannariideid, DVD-sid, suveniire jne. Phuketis käib hästi palju venelasi ning müüjad kõnetavad sind venekeelsete fraasidega. Ostsin endale 5 €-ga jälle ühed päiksekad.

Päike mõjutab ikka enesetunnet ülipalju. Tunnen end värske ja puhanuna, tuju on ülihea ning ka energiat on tavapärasest rohkem. Enesetunne on super.

Võtsime poest joogid ja jäätised ning läksime randa. Siin on selline süsteem, et rannatool maksab 100 bahti. Kuna tulime niikuinii ainult korraks ujuma, siis lamasime niisama rätikutel.

Vesi on ikka ülisoe. Minu arust pole mina Eestis nii soojas vees ujunud.

Rannas renditi ka jetisid ning sai langevarjuga mootorpaadi taga sõita. Ülimõnus on siin ikka – puhkuse jaoks lausa ideaalne.

Käisime kõik kolm põhiranda läbi ning Kata beachile jäime kauemaks ujuma. Vesi oli niivõrd mõnus, et ei tahtnud enam väljagi tulla. Kui see ei ole ideaalne puhkus, siis ma ei tea, mis on J

Venelasi on siin ikka tohutult.

Peale päikese loojumist läks ka vesi jahedamaks, aga meie mõistes on see ikka ülisoe.

Sõitsime veel ka Phuketi lõunaossa ühele vaateplatvormile, vaatasime templeid ning siirdusime kodu poole. Enne koju jõudmist sõime veel õhtust. Võtsin joogiks kookospähkli – ehtne kookospähkel oli lahti lõigatud, mille seest sai kõrrega kookospiima juua.

See on veel hea, et siin ei ole mingeid tüütuid sääski.

Käisime hotellis end värskendamas ning siirdusime linna peale tiirutama. Kohtusime ühe rootsist tulnud paariga, kelle nimedeks olid Sultan ning Shareef. Sultan oli pärit tegelikult Türgist ning Shareefi päritolu läks mul meelest, aga tegemist oli väga toredate inimestega. Tiirutasime veidi koos linna peal ning läksime ühte baari ja võtsime alkoholivabad mahlakokteilid, kuulasime live muusikat ning vahetasime reisimuljeid.

Hotelli jõudsime jälle tagasi kõvasti peale südaööd.

14. jaanuar. KL> Phuket

14. jaanuar. KL> Phuket.

Täna olime viimast päeva Kuala Lumpuris.

Hommikul nautisime rahulikult hommikusööki , pakkisime asjad ning läksime linna peale. Seni on ilm kogu aeg pilvine olnud ja vb ongi see hea, sest täna lõõmas päike täiega ja pidime peaaegu ära surema.

Malaisia hotell on olnud siiani reisi parim. Teenindus on olnud suisa viimase peal – kohe fuajees laoti kohvrid käru peale ja toodi tuppa. Jootrahakultuur ei ole siin kuigi levinud. Muidugi ei keela keegi seda anda.

Tuba on suur ja korralik, hommikusöök super.

Täna sõitsime rongiga Kuala Lumpuri teise otsa loodusparki nimega FRIM (Forest Research Institute of Malaysia).

Rongi oodates oli platvormil ala, mis oli eraldatud ainult naistele, samuti olid rongis naistele eraldi vagunid. Tundsin end täielikult diskrimineerituna ja tahtsin kohe soovolinikule helistada. Üritasin mõne kohaliku käest teada saada, miks naistele eraldi vagunid on, aga nad kas ei osanud inglise keelt või siis ei teadnud, miks see nii on.

FRIM pargis kohtasime ühte sakslannat nimega Lina (kirjapildiga võin puusse panna). Käisime koos pargis ringi ja jagasime reisimuljeid. Ta on vahetusüliõpilane Taiwanis ja õpib seal füüsikat. Hetkel oli ta lihtsalt Malaisias puhkamas. Võrreldes temaga tundusime meie reisimise alal amatööridena. Ta oli ikka igal pool ära käinud. Linna tagasi minnes tuli välja, et ta läheb suhteliselt samasse kanti kuhu meiegi ning jagasime veel ka takso- ning rongisõitu. Käisime veel oma lemmik Taiwani restoranis söömas, haarasime oma eelnevalt pakitud asjad ning läksime lennujaama. Transpordivahendiks valisime takso, sest rongisõit oleks läinud suhteliselt sama kalliks ning lisaks säästsime end mööda linna kohvrite vedamisest. Ühistransport ja takso on siin ikka meeletult odavad.

Siin ei tohi taksojuhi käest küsida, palju sõit maksab, sest siis ta ütleb sulle kallima hinna. Tuleb lasta taksomeeter tööle panna ning tuleb meeletult odav.

Jõudsime lennujaama kenasti 2 h varem ning oli lahedalt aega, et igasugused kontrollpunktid läbida.

Lend algas väga lõbusalt. Teadustaja, kes ohutusinstruktaaži tegi, oli ikka täielik humorist. Rahvas naeris kõht kõveras. Mõned näited tema repliikidest: „Kui te ei leia oma turvavööd, siis istute te sellel ilmselt peal.“, „WC-s suitsetamine on keelatud! Kui soovite suitsetada, tehke seda õues.“ , „Lifewests are under your underwear.“ Lisaks kasutas ta erinevaid heliefekte ja naljakaid hääletoone. Oli väga lõbus. Lend kestis ainult tund ja 20 minutit ning möödus ülikiiresti.

Kohe, kui Phuketis lennujaama avalikesse ruumidesse sisenesime, lendasid peale igasugused taksode pakkujad, kes hakkasid suhteliselt agressiivselt ja pealetükkivalt oma teenust pakkuma. Erinevalt Singapuris ja Malaisiast ei tahtnud nemad vastusest „ei“ midagi teada, mangusid edasi nagu lapsed ja käisid sul kannul. Siin on aga kõige kindlam võtta taksomeetriga takso – saab kõige odavamalt. 45-minutiline sõit meie hotelli läks maksma 450 bahti (kuskil 12 €). Taksojuht oli ainus vend meie reisi jooksul, kes üritas meile raha tagasi andes tünga teha – pidi andma tagasi 50, aga andis ainult 20. Kui nägi, et Max hakkas summat kontrollima, andis veel 20. Hiljem andis veel puuduolevad 10. Väike raha küll, aga suhteliselt ebameeldiv käitumine. Rohkem pole rahaasjadega probleeme olnud.

Meie hotell on ülikorralik- suur ja puhas ning õhk konditsioneeritud.

Kui olime asjad hotelli ära pannud, läksime ümbruskonnas ringi jalutama ning keha kinnitama.

Liiklemine on siin päris koomiline – vahel istutakse 3-4-kesi rolleri seljas ja nägin ühte juhtumit, kus ka autos istuti kellegil süles.

Mingi suvaline vanem mees peatas äkitselt meie kõrval rolleri kinni - pakkus, et viskab meid kuhugi ära ja siis pakkus veel mingit noort tüdrukut ka.

Kohalikud naised õgivad pilkudega. Nüüd ma siis tean, mida naised tunnevad, kui neid lihana koheldakse.

Kõik on siin ikka meeletult odav.

13. jaanuar – KL-is linna peal.

Täna tõusime ülivara – 06:30, käisime pesemas ning läksime sööma.

Hotellis oli aasiapärane hommikusöök – toorsalat, sink, nuudlid, riis, mingi munapuder. Sai võtta ka maisihelbeid, mahla, kohvi, röstitud saia, arbuusi. Mõne asja maitse oli võõras ja harjumatu, aga osad olid see-eest täiesti maitsvad. Kõhu sai korralikult täis.

Peale sööki tormasime ühte reisibüroosse, et uurida, äkki jõuame Taman Negara rahvuspargi tuurile. Tuur läks aga hommikul kell 6 ning sellest jäime maha.

Kõndisime siis niisama Hiinalinnas ringi. Terve Hiinalinn on üks tohutult suur turg. Päris räpane on siin igal pool.

Hinnad on suhteliselt odavad. Ostsin omale ühed päikeseprillid – alguses öeldi hinnaks 20 MYR (5 €), aga kauplesin 15-e peale (4 €). Pärast tuli välja, et sain ikka rõvedalt vastu pükse, sest meie lähedal kaubanduskeskuses maksid prillid 10 MYR (2,5 €). Õnneks ei olnud kaotus väga suur. Seejärel ostsin omale ühe väikese ratastega reisikohvri, mille saab käsipagasina lennukisse sisse võtta. Algul oli hind 80 MYR, lõpuks kauplesin selle 50 peale e. siis sain kohvri 12,5 €-ga. Selle diiliga võib küll väga rahul olla. Päris hea kohver on ka.

Vihma kallas terve hommiku. KL-is on enamus tänavaid kaetud vannitoaplaatidega, mis muutuvad vihmaga tohutult libedaks.

Olen ära õppinud mõned põhilisemad malaikeelsed fraasid nagu tere, aitäh, head aega, kuidas läheb jne. Kasutan neid igal võimalusel ja kohalikud on neid kuuldes väga rõõmsad.

Lõuna paiku jäi vihm järele ning jalutasime ringi. Käisime maailma kõrgeima lipuvarda juures. Seejärel läksime ühte KL-i sellisesse piirkonda, kus asuvad kaunid looduskeskused – linnupark, liblikatepark, hirvepark, orhideedepark. Sisse me ei läinud, sest piletid olid jubedalt kallid, aga seal ümbruskonnas oli tore ka niisama jalutada.

Kõndisime natuke veel linna peal, käisime Burger Kingis söömas ja läksime hotelli puhkama. Tõmbasime paar tundi hinge ja läksime õhtul jälle linna peale. Metroo on küll nüüd täiesti selge.

Hästi palju sõidab ringi igasuguseid mootorrattaid ja rollereid, kes tunduvad olevat täielikud Kamikazed, aga ühtegi õnnetust pole veel näinud ja kõik justkui toimib.

Prügikaste siin tänavatel ikka eriti ei ole. Tundub, et enamus prügi visataksegi lihtsalt maha ja siis mingi aja pärast koristab keegi selle ära.

Meie hotelli lähedal asub üks kaubanduskeskus, milles asub Malaisia suurim siselõbustuspark (siin on kõik kas maailma suurim või Malaisia suurim). Ameerika raudtee tundus väga lahe, aga ei raatsinud 48 MYR maksta, et ainult sellega sõita. Pilet oli kogu lõbustuspargi peale, aga muud asjad mind väga ei huvitanud.

Mina valisin täna õhtusöögikohaks ühe Taiwani restorani, kus toit oli küll pisut kallim, aga see-eest ei olnud ta vürtsikas nagu igal pool mujal ning oli isegi päris hea. Sõin friteeritud kala sidrunikastmes. Maitse oli päris huvitav – polegi sellist varem tundnud.