24. jaanuar – tagasisõit

Hakkabki reisi meeldivam osa läbi saama ning ees ootavad mitmed pikad lennureisid.

Hommikul pakkisime asjad ning valmistusime lennuks Bangkokist Singapuri.

Et me liiga vara lennujaama ei jõuaks ja reisi vähe põnevamaks teha, otsustasime kõigepealt minna valesse lennujaama. Õnneks viis sealt otsebuss õigesse lennujaama ja jõudsime kenasti oma lennu peale.

Lend Bangkokist Singapuri kestis 2,5 h. Varem pole seda lennuki peal juhtunud, aga Singapuris maandudes läksid kõrvad täiesti lukku. Vb sellepärast, et olen kergelt tõbine.

Kui Singapuri jõudsime, oli järgmise lennuni aega veidi alla 4 h. Otsustasin tuua nii enda kui Maxi ellu väheke lisapõnevust ning korra linna peal ära käia, et ära osta lõhn, mis oli siin tohutult odav ja mida kuskil mujal pole enam näinud. Andsime ära pagasi ja tegime check-in`i ning tõttasingi linna poole (Max  jäi lennujaama). Metroos vahtisid kõik suurte silmadega, et mis valge tüüp see siin üksinda sõidab. Kui aeg oli halastamatult kulunud ja ma polnud ikka veel sihtkohta jõudnud, sain aru, et ma ei jõua seda lõhna osta ja tulin rongi pealt maha. Kuna sularaha oli otsa saanud ja uue pileti jaoks raha enam ei jätkunud, oli plaan seda võtta kas sularahaautomaadist või siis vahetada ära Taist järele jäänud bahtid. Ei leidnud ümbruskonnast mitte ühtegi valuutavahetuspunkti – niisiis ei jäänud muud üle, kui võtta raha sularahaautomaadist. Miskipärast keeldusid kõik automaadid mulle raha andmast ja mul ei olnudki raha, et piletit osta.  Pöördusin siis oma murega piletikassasse ning küsisin, et äkki saab seal krediitkaardiga maksta. Ei saanud, aga piletimüüja andis mulle omast taskust raha, et saaksin pileti osta. Hull värk ikka!

Tagasiteel lennujaama küsisid inimesed minu käest teejuhiseid ja oskasin anda ka – tundsin end Singapuris vana kalana.

Lend Singapurist Frankfurti kestis 13,5 h. Õnneks tukkusin suurema osa ajast ning seekord möödus see pikk lennureis suhteliselt valutult. Ilmselt teadsin juba, mida oodata ka.

Frankfurdis jäi Tallinna lennuni 6 h aega. Ei viitsinud niisama lennujaamas passida ja otsustasin minna linna peale. Max ei viitsinud tulla ja läksin üksinda.

Frankfurdis oli temperatuur kuskil 0 kraadi ümber ning see tundus tohutult külmana.

Kõikides meie külastatud Aasia riikides oli olnud vasakpoolne liiklus, millega olin juba suhteliselt ära harjunud. Parempoolne liiklus tundus alguses täiesti võõras ja harjumatu.

Panin tähele, et kui Aasias olid inimesed väga soojad ja avatud, siis Frankfurdis vaatasid inimesed pidevalt hirmunud silmadega otsa justkui kartes, et keegi neid kohe-kohe röövima hakkab.

Võtsin McDonaldsist ühe kuuma tee, et end üles soendada. Naljakas oli see, et klienditeenindaja ei osanud sõnagi inglise keelt ning koristaja WC-s valdas seda soravalt.

Tiirutasin mõned tunnid linna peal, kuni talumatult külm hakkas ja suundusin lennujaama tagasi.

Lend Tallinna kestis ligikaudu 2 tundi ning tuligi jälle kibedusega reaalsesse ellu naasta.